Mäletan selgesti seda suureks konfliktiks paisunud juhtumit 1996 aastal Äripäevas, mil toimetaja Tomi Saluveer palus kolleeg Janek Mäggil minna mingile üritusele ja teha sealt väike nupuke. Süütu ja igapäevase ajakirjandustöö tagamaad olid aga sootuks teised, rohkem nagu korruptsiooni meenutavad: toimetusse helistas keegi firmajuht ja rääkis loo oma firmast,sooviga kedagi ajakirjanikest mingi maja avamisele saada. Toimetaja vabandas, et kahjuks ei saa midagi lubada ja soovitas helistada Meelis Kubitsale, iseenda loodud pr-firma konsultandile. Kubits küsis orgunni eest paar tuhat krooni ja kui diil tehtud, paluski toimetaja reporter Mäggil objektile söösta. Suht mittemidagiütleva nupukese sokutas toimetaja aga ise lehes loetavale kohale. Nii algas PR-revolutsioon Eestis 90-ndate keskel.
Tänane Eesti on täis PR-mehi ja –naisi, suhtekorraldjaid, lobiste, pressiesindajaid, kommunikatsioonijuhte- ja spetsialiste. Ja ka tulemused on näha: usun, et igapäevases Eesti meedias on vähemasti 80% uudistest genereeritud pr-asjatundjate abiga. Kui mitte kõik, siis minu mäletamist mööda peaaegu kõik Bonnieri ajakirjanduspreemiad viimase 10 ja enama aasta jooksul on läinud nn ajakirjanduslikele uurimustele, mis tegelikult olid reporteri lauale toodud kandikul mõne pr-mehe või tema juhendatud isiku poolt.
Veelgi enam, juba ammu kurdavad ajalehtede juhid, et pr-mehed on nende ajakirjanikest võimekamad, kavalamad, oskuslikumad. Vähemasti keskmistest eesti ajakirjanikest.
Kuid see polnud nii veel 15 aastat tagasi,mil minagi Äripäevas õndsat ajakirjanikuleiba maitsesin. Siis aga tulid ühtäkki Hill&Knowlton ja Peep Mühls, tulid Peetsalu, Mets ja teised ajakirjaniku taustaga suhtekorraldajad ning käivitus uus ajastu – meediaga manipuleerimise ajastu.
Kuigi tänini peetaksegi PR-iks peamiselt meediasuhtlust, ennekõike meediaga manipuleerimise oskust, siis minu jaoks on see valdkond 15 aastase praktika põhjal palju laiem. PR, see on oskus targalt suhelda nende inimestega, kellest sõltub sinu äri või tegevuse edu. Tark suhtlus pole aga kaugeltki vaid manipulatsioon ega igavate ning tüütute pressiteadete monoloog. Pigem on see dialoog, kus üksteist kuulatakse ja üksteisega arvestatakse.
Ja üks tähelepanek on mul alustuseks veel: pr-iga tegelevad üldjuhul (ja põhjendatult) vaid need institutsioonid ja isikud, kellel teistest kõrgemad sihid, suuremad ambitsioonid. Pole võimalik olla turuliider ilma oskusliku pr-ita. Kuid keskpärased saavad kindlasti ka ilma läbi!
Aga ikkagi: kas on see halb või hea, et meie ajakirjanikud tänapäeval üha enam pr-meestest sõltuvad? Usun, et see on lihtsalt paratamatus. Hoopis tõsisem küsimus on aga, kas nad sõltuvad eetilistest pr-meestest või kavalatest manipulaatoritest. Kuid see ei pea enam olema selle blogi uurimisvaldkond, vaid pigem ajakirjanduskateedri õppekava punkt.
